Saksa suurima luuletaja kuulsaim teos, «Faust», on neid väheseid, millele mõeldes ei tule meeldegi, et nad kuuluvad teatud rahvuskirjandusse. Nagu Homerose eeposed, Dante «Jumalik komöödia», Shakespeare'i «Hamlet», «Othello», «Kuningas Lear» ja «Macbeth» ning Cervantese «Don Quijote» on «Faust» sõna täies mõttes maailmakirjanduslik teos. Selle kangelasest on saanud üks neid ürgtüüpe, üks neid müütilise tasemega kujusid, mis meenuvad esmajoones, kui otsitakse sümbolit inimkonna ürgsemaile ning kestvamaile omadustele.
Kaks kuju (milles Goethe nägi nii enese kui kogu inimkonna kahe hingelise vastaspooluse kehastust) domineerivad seda teost algusest lõpuni. Need on kõigi avalike ja okultsete teaduste pettunud meister Faust, kes pärast enda hävitavat hülgamist maa vaimu poolt püüab lepingust kuradiga leida rahuldust oma eneseavardamis- ning enesemaksmapanemisihale, ning põrgulik kiusaja Mephistopheles, kes Fausti tihti pimedaile tahtmistele ja ekstaasidele seab vastu oma halastamatult analüütilise iroonia.
Ants Oras