Romaan «Hingesugulased» («Wahlverwandtschaften») ilmus 1809. aastal, mil autor Johann Wolfgang von Goethe oli 60-aastane. Goethe kujutab oma kaasaega, tegevuspaigaks on aadlimõis, kuhu on elama asunud Eduard ja Charlotte. Nad olid noorena olnud armastajapaar, kes sõlminud hiljem kumbki mõistusabielu endast vanema ja varakama kaasaga. Nüüd, lesestununa, on nad oma noorusarmastust igatsedes omavahel abiellunud. Enda juurde maamõisa kutsutakse Eduardi soovil elama tema noorpõlvesõber ning Charlotte soovil tema nooruke vennatütar Ottilie. Tekivad uued kiindumused, hingesugulastest moodustuvad uued paarid.

Romaani välise sündmustiku põhjal võiks väita, et tegu on traagilise armastusromaaniga, kuid tekst oma sümbolite, paralleelide ja allegooriatega on palju mitmekihilisem. Goethe ise on selle romaani kohta öelnud: «Ma olen sinna palju sisse pannud, nii mõndagi sinna ära peitnud.»

Kirjanikku huvitab konflikt armastuse ja abielu, üksikisiku õnnepüüdluste ja kodanliku elukorralduse, alateadvuse ja teadvuse, tungide ja kõlbluse, tunnete ja mõistuse, üldisemalt looduse ja kultuuri vahel. Autor on teose põhjalikult läbi komponeerinud, ta vahetab tekstiliike: sisse on põimitud kirjad, mõttepäevik ja novell. Autori distantseeritud stiil ühes varjatud peene irooniaga on kummalises vastuolus teoses kujutatud tunnetetulvaga.

Nii võib seda romaani vaadelda kui Goethe vastust tollal saksa kirjanduses valitsenud romantikutele, ent ühtlasi kui noorpõlveromaani «Noore Wertheri kannatused» keerukamat ja küpsemat edasiarendust.