Suure luuletaja lüüriline kiriromaan, mida Stefan Zweig on nimetanud saksa kirjanduse kõige puhtamaks romaaniks. Tekst on täis tajusid, unelmaid ja unistusi, parema aja igatsust, ülistust loodusele ja igavesele noorusele. Tegemist on ühe elegantseima näitega romantilisest geeniusekultusest ja suhtumisest, et inimene on saladus, mida pelga mõtlemisega juba lahti ei haruta.

Raamatu lõpus on tõlkija Mati Sirkeli saatesõna.