Inimkonna maailmapilti muutva mõjukuse poolest on Darwini «Inimese põlvnemisega» võrreldavad üksnes Koperniku ja Galilei avastused, et me ei asugi Universumi keskpaigas ning Päike ei tiirlegi ümber Maa. Idee, et inimene ei ole jumalikku päritolu, vaid sarnaneb nii kehaliselt struktuurilt kui ka käitumiselt paljude loomadega, eelkõige primaatidega, ning oma sügavalt olemuselt ei erine ka lindudest ega putukatest, madaldas ta kõigi teiste maiste olendite sekka.

Darwini teooria inimese põlvnemisest loodusliku ja sugulise valiku kaudu, millel puudub suund ja eesmärk ning mille ainsateks mõõdupuudeks on elujõud ja paljunemisedukus, oli tema kaasaegsete jaoks lubamatult materialistlik, liiga karm, isegi hirmutav. Darwin tõukas inimese troonilt, võttis talt ära Jumala väljavalitu eristaatuse. See oli hoobiks tema kaasaegsete uskumustele, valusaks kõrvakiiluks kogu inimkonna eneseuhkuse pihta.