Jakob Tamm (1861-1907) kuulub meie suuremate valmi- ja ballaadiviljelejate hulka ning jääb sellisena eesti kirjanduses ületamatuks tänapäevalgi. Võrsunud rahvaluulest kantud keskkonnas, omandab ta rahva mõttelaadi ja temale omase pilgu ülekohtu nägemisel. Juba üsna varakult astub ta võitlusse feodalismijäänuste vastu. Märkamata ei jää tal ka kapitalistlike suhete tung külasse ja sellega kaasnevad vastuolud. Oma laadilt on J. Tamm oma luule algperioodil valdavalt romantik, aga õige varsti tungivad ta luulesse realistlikud elemendid ja sajandi lõpul liitub ta realistidega. Hinnatavad on ta teened värsivormi rikastajana ja vene ning saksa klassikalise luule tõlkijana; peale selle on ta andnud oma osa kooliõpetajana.