Šveitsi kirjanik Gottfried Keller (1819-1890) õppis maalikunsti, kuid avastas peagi oma kirjanikuande, samuti huvitas teda teater. Kõige tuntum on Kelleri suur autobiograafiline romaan «Roheline Heinrich» (1854-55), kus ta kujutab enda eksimist elukutse valikul. Varsti pärast seda romaani ilmus tema esimene jutustustekogu «Die Leute von Seldwyla», kus erilisteks meistriteosteks olid «Romeo und Julia auf dem Dorfe» («Küla Romeo ja Julia») ning «Die drei gerechten Kammacher» («Kolm õiglast kammisseppa»), mis võitsid oma huumori kauniduse ja luule sügavusega kõigi kirjandussõprade imetluse, kuid rahva juurde leidsid tee pikkamisi.
Gottfried Kelleri looming juurdub sügavasti oma kodurahva, šveitslaste, iseloomus, keda ta ikka kuuma armastusega on käsitlenud. Ka tema keeles on alal hoidunud oma kodukoha kõla ja värving. Ta on eeskujulik oma eht mehelikult ideaalse mõtlemisviisi, oma vägeva huumori ja suurepärase kujutusvõime poolest. Eepilise luuletajana kuulub ta selle ala esimeste meistrite hulka 19. sajandil.