«Marguerite'i juures polnud kunagi nähtud teisi lilli peale kameeliate. Proua Barjoni lilleäris hakati teda kutsuma Kameeliadaamiks ja see hüüdnimi jäigi talle külge.
Veel teadsin ma, nagu kõik need, kes liikusid Pariisis teatud seltskonnas, et Marguerite oli olnud elegantsete noormeeste armuke, mida ta ise möönis, ja et noormehed uhkustasid sellega – see tõestas, et mõlemad pooled jäid teineteisega rahule.»