1750. aasta kevadel haaras Pariisi hirmu- ja vägivallakeeris. Liikusid kuuldused jäljetult kaduvatest lastest, keda röövivat politsei. Räägiti, et nad saadetakse Ameerikasse asumaadele, või et nende verega ravitakse haiget printsi. Kuulujutu tulemusena puhkes linnas mäss, mis kestis mitu nädalat. Kaks silmapaistvat prantsuse ajaloolast, Arlette Farge ja Jacques Revel, on kirjutanud selle minevikusündmuse selgitamiseks raamatu, milles avaneb põnev vaade 18. sajandi keskpaiga Pariisile, seal valitsenud ühiskondlike suhete võrgule, inimeste käitumis- ja mõttemustritele. Farge ja Revel näitavad leidlikult, kuidas mässust kujuneb kollektiivne näitelava, kus lärmav ja vägivallatsev rahvahulk vaidleb korra ja korralageduse tähenduse üle, tuletab võimudele meelde mängureegleid ning paneb aeg-ajalt maksma omaenese reeglid. Ent kuulujutt paljastab kaudselt ka palju tõsisema saladuse – rahvas ei armasta enam oma kuningat.
