Vaimsete sihtide poole püüdlemine nõuab nii seesmist pühendumist kui ka eesmärgi olulisuse ja otstarbe mõistmist. Juba varase munkluse teoreetikud leidsid, et selle juures on abiks väline kord ja rituaalid ning samu ideaale jagavate kaaslaste tugi.

Just seda silmas pidades sündis 6. sajandil Püha Benedictuse reegel, lääne kristluse tuntuim ja kõige kauem kasutusel olnud kloostrielu põhikord. Reegel sõnastab religioosse elu sihid, aidates mõista selle keskmes oleva alandlikkuse ja isetuse otstarvet, jagab juhtnööre mungapõlve eesmärkide saavutamiseks, reguleerib kloostrielu argipäeva ning selgitab kloostrikorra funktsiooni Jumala teenimise ja isiksuse arengu seisukohalt. Tekst on ühtaegu nii vaimselt hariv ja kasvatav kui ka ajalooliselt informatiivne.