Juba muistsest ajast on teada, et Toompea on vana Kalevi kalm, mille kandis kivihaaval kokku tema leinav naine Linda. Nii on haud Tallinna alguseks. Kuid Tallinn pole raskemeelne linn ja raskemeelsed pole ka Werner Bergengrueni jutud. Otse vastupidi ‒ igal surmal on oma naer, nagu autor ütleb.

Oma muhedal moel jutustab Bergengruen anekdootlikke lugusid 19. sajandi Tallinnast. Ta vaatleb linna läbi eriskummaliste surmaga seotud juhtumite: mumifitseerunud hertsog de Croy; maanteehulkur Jakubson, kes surnud vanaprouaga ühte voodisse satub; doktor Barg, kes loob varjupaiga elusalt maetutele jne.

Selles raamatus saavad kokku surma teema, värvikad tegelased ja must huumor.

Werner Bergengruen sündis 1892. aastal Riias. Ta oli viljakas saksa kirjamees, kirjutas ajaloolisi romaane, novelle, luulet, ning tõlkis Tolstoid ja Dostojevskit. Kristliku humanisti ja katoliiklasena sattus ta Hitleri-Saksamaal põlu alla ja arvati välja Riigikirjanduskojast.

Bergengrueni loomingu paremikku kuuluvad balti lood kogus «Surm Tallinnas» (1939). Valimik neist juttudest ilmus 1966. aastal Loomingu Raamatukogus. Käesolevas väljaandes on kaheksa novelli, mida raamivad minajutustaja ees- ja lõppsõna.

Werner Bergengruen suri 1964. aastal Baden-Badenis Saksamaal.