«Tundekasvatus» (1869), kriitilise realismi suurmeistri Gustave Flaubert'i viimane lõpetatud ning tema eluajal ilmunud romaan avab uue tahu kirjaniku loomingus, mida eesti lugeja tunneb seni vaid «Madame Bovary», «Salambo» ja «Kolme loo» vägagi eri aegadel ilmunud tõlgete kaudu.

«Tundekasvatus» on kujunemisromaan, «ühe noormehe lugu», nagu alapealkirjast loeme, kuid Flaubert'i sule all omandab Fréderic Moreau saatus palju laiema ning sügavama tähenduse. Selles teoses analüüsib ta terve oma põlvkonna elutunde kujunemist. Nagu varem Stendhali ja Balzaci kangelased, nii tulevad ka 1840-ndail aastail provintsist Pariisi noored mehed suurte lootuste ja romantiliste unistustega kuulsusest, suurest armastusest, kunstiloomingust, võimust ja rikkusest, kuid ei saavuta ei edu ega hukku ka kangelaslikus võitluses. Elu purustab tahtejõuetute unistajate romantilised illusioonid ja teeb neist üsna tavalised korralikud kodanikud.